Eile, sõbrapäeval käisime külas Sepp Siimu Sepikojas. Huvilisi kogunes 11, sest ilmselt külma tõttu loobusid mitmedki. -14 kraadi päeval ei peaks meile küll karm olema. Selgus, et kuigi Siim Otsa on 24 aastane noor kohalik ettevõtja, kes on ligi kolm aastat juba ettevõtlusega tegelnud, oli ta mitmete kohalike poiste jaoks veel tundmatu.Siimu teati rohkem tema põnevate sepiste kaudu. Siim õppis sepatööd Vana-Vigalas ja pärast kooli asus oma vanaisa talu taastama, et siia oma sepikoda rajada. Meie gruppi võttis Siim vastu kuuma tee ja suure hulga magusate küpsistega. Sepa esimene töö on enamasti naela sepistamine. Meiegi proovisime oma õnnenaela teha. Esimene sai nii suure hoolega tehtud, et tekkis mõte ehtena kaelas kanda seda õnnesepist. See mõte on täiesti teostatav, sest Siim oma õe Heleniga teevadki sepisehteid huvitavate vilditud kaunistuslisanditega. Meie sepaametiga tutvumine sai teoks ESF toetuse kaudu, mille saime Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse kaudu, et noortele tutvustada erinevaid ameteid, et neil oleks kergem tööellu asuda.
Igatahes lubasid paar poissi hakata Siimu juures sepikojas käima. Püüdsin küll seletada, et nad peaksid eelnevalt kokku leppima, aga poistel oli meeles Siimu julgustus, et ta on alati Sepikojas olemas.
Eks näeb kas Siimule lisandub järeltulijaid. Siim ise sai sepatööst aimu, kui koolis tutvustas ametit kooli vilistlane Teet Laur.
No comments:
Post a Comment